Hei!
Nendesse värssidesse on pöimitud minu elu ja kogemused ühel kindalal ajavahemikul. Ma avan ennast siiras usus, et loed mu mõtteid heasoovlikult.
Teno
Kujuta sellist olukorda, kui sind vaevab pidevalt soov midagi luua, teha ise päriselt ära ning sa tunned meeletut entusiasmi, peaaegu võiks seda nimetada isegi ekstaasiks, iga kogemus salvestub eredalt ning teadvus on täiega kohal, aga järksu tuleb väsimus. Tunned, et enam ei jakaa ja muutud tigedaks. Sinus tekib vastapandamatu soov öelda halvasti, nii see tihti satub olema. Mõtle, miks see nii on, et väsinud peaga tekib rohkem tülisid ja kuidas väsimus vōib plla seotud oma kōne
“Allika teekond jõkke”
Ei ole ime see
see on uni
siis kui und ei ole
nagu talvel lumi
Kui on suvi
võid olla udu
ikka säilib huvi
kuuldes sinu lugu
Veepiisk mu põsel
on pisar kui mõte
algus, läte
allika teekond jõkke.
"Veemuusika"
Ei tea miks ja kuhu sattund ma
ka ei julge silmi avada
ometi arvan teadvat kõike seda mis mind ootab ees.
vist pole piisav see mees, et teha samm ja meel avada.
Hirm on nõnda suur, et kadund jõud ja mõtteist ramm.
võib ju mõelda, et see hetk on vaid gramm, kuid see pole nii.
Ma olen ju siin, ma saan aru, et olen, kedagi teist siin ju pole.
Pealtnähtava toreduse kuva vari kord võib näida sume, õrn ja helge
Olen peaaegu täiesti kindel, et mu mõte on selge.
Eks aeg annab arutust, kuid kas ka see on nii?
Ei saa olla mitte milleski kindel. Mu vari, vaikib rindel.
Peatu hetkeks viiv!
Kes viimasena naerab, naerab kõvemini, muu lämbub
mõte peas jääb kängu, meel vaid jälgib mängu.
Ja sina mu vari, aina vatrad ja laterdad, oled võtnud voli minu peas,
aga kas sa ise ka tead, kes sa oled, kust sa tuled ning kuhu lähed?
Miks vaikid - nüüd - kui küsin
“Mõttetu mees”
Kuulen teiste ekslevate mõtteid oma peas.
Nad on siin ja seal, nagu mõtted reas.
Pole lihtsalt halba või head
Miks nõnda kergelt kinnistuvad vead?
Pole ülemäära raske kaotada pead,
kui päev päeva järel end nead, ei meel märka head
võid ju arvata, et tead ja oskad hinnata, ise oma elu sead.
Võibolla mõnel lihtsalt veab, mine tea. Küll elu ise järge peab.
Kuulen kuidas korduvad need samad vead,
mustvalgel kirja pandud read, igaüks teab.
Pinnuks silmas ikka see sama palk.
need samad read innuks ilmas kandaks head
----
Oleks see siis päris vaikus mu peas
ma tõesti tahan tunda piitsa paitust
Olgu hetk nii vaikne kui tahes
jääb vaikne piinav surin kahe mõtte vahel
Sõltumata selle mida soovin,
mõttest millest hoolin
kõigest mida proovin
valmib vaid toorik ja seegi on poolik
Mõistan, et midagi alati jääb puudu
hingele jäägitult kinkida truudust?
võin küll mõelda nii, aga kas vaid
sõnadega tundeid voolin.
Sahmin siia ja sinna,
aega nagu rümpa loobin.
Pole aega teele minna
aina unistan ja soovin
Ühel päeval tahtsin linna
põhjust küsimata hinda
Hoolimata kõigest sinna
lugupidamata endast
Lihtsalt tuli minna
mõistmata varjus venda
võibolla sarvi maha jooksin
ma tõesti ei tea, aeg lendab
Hiljem mõeldes hindan
tegu mehe sõnast kindlam
kaasa varjus minevikku vinnan
hulk haavleid ehtima jääb rinda
Võib jääda käima pinda
ja parata polegi midagi sinna
Jääb valik minna
või jäädagi sinna.
Aeg annab arutust
arukust või arutust?
meeljäänd ärevusest jalutuks
jääb pehmeks keel, hing rahutuks.
Jagunemine:
Joonistasin kurbust. Alguses ei tundnud midagi, kõik tundus normaalne. Olin endameelest moraalne ja läbinisti aus inimene. Valetada polnud kombeks. Vähemasti nii ma arvasin ja toona oligi nii, et ma ei suutnud joonistada kurbust. Kuidas saadki kujutada midagi mida pealtnäha tundnud pole. Ühel õnnetul päeval nägin kurbust. Õnneks mitte siiski liiga lähendalt, ma ei tundnud ennast ära, sest pidasin endaks julgust.
Kuid ta ikka ja jälle lihtsalt sattus kuidagi mu teele taas ja aina tihemini. See sama kurbus mida joonistasin täna, olles ise endaga hädas.
----
Omaette vaiksel mõtlen
isegi mu pilk midagi ei ütle
Kuid äkki üle tõkke, mitte pea ees
vaid otse jalgupidi vette
Ei ole ebatavaline see
kui taban endi otse-eetris vōttel
Vähemasti hetk enne kui teen
mõtlen, kuid seejärel nõtkeb meel
Iga järgnev mõtteleek mu teel
ei pruugi röövida kogu tähelepanu hetkes
neid võib olla korraga mitu
üks teisest kuumem veel
Mitte ainult kuumene üle sees
vaid ka sõlme läheb keel
Katsu siis tulla toime ja püsida reel
kui vaikin, ma ei jahtu seest
Probleem?
võibolla ongi ülekoormatud domeen.
nojah, kuid mida ma teen?
ei varjust saa hüpata üle.
nagu rahutu laps ema süle
Võin ju pealtvaates näida tore
ka mitte sees pole teabmis kole
kui päriselt aus olen
mõtte jagada võin mõne
Mõni hetk on selline, kus tekib vastupandamatu vajadus midagi luua, aga miski muu tegur - näiteks tühi kõht juhib tähelepanu eemale. See on kohutav jõuetus. Ma saan mõistusega aru, et on head mõtted, need tõesti meeldivad mulle, kuni jõuan sõnadeni. Kõik mida püüan sõnades väljendada tundub ebapiisav. Kas liiga isiklik või liiga kauge reaalsusest. Mul on soov ennast väljendada verbaalses ruumis ja oma loomingut jagda välja. Ma ei tea millest kõik see tuleb. Pea on täiesti laiali otsas, ainukene tunne on puhitus kõhus. Mitte miski ei võta tähelepanu sellelt ära. Kõht nõuab süüa. Mul ei ole sellist tunnet, et ma tahaks palju süüa, aga see tunne on kohutavalt rusuv. Keha ja vaimu vastuolu. Pea on selge, mõtted on selged, ideid mida teha võiks, jagub. Aga mitte ükski neist ei sütita nii väga. Praegu kribades pean ka oma sõrmi sundima tegema koostööd. Ma ei tea kas lootuses, et see aitab maandada või ennast kuidagigi väljendada - ise endale. Päris veider värk. Kahtlen ja ei kahtle endas samal ajal korraga. täielik paigal seismine. Ainukene mida tahaks oleks süüa ja magada ja midagi muusikas suuta luua. Korraks isegi tekib tunne, et kirjutamine aitab. Vähemalt aeg saab uue hoo ja ei seisapaigal. Kirjutada mulle meeldib, mul on põnev sõnavara, lademetes veidraid mõtteid, hästi palju mõtteid, võin neisse kaduda. Iga päevaga enam, on raske ja pidevad kahtlused selles, kes ja kus ma olen. Ühelt poolt mul pole põhjust, teiselt poolt tunnen pidevat sobitamatuse tunnet. Käed seotud tunne, ma tean, kuhu, aga kuidas liikuma peaks? Seda ei tea. Peaksin vist palvetama hakkama ja pöörduma jumala poole, aga ega see ka kerge pole. Ma ei tea miks abi palumine nii keeruliseks siin elus on tehtud. Ok ma proovin ja lõpetan praegu kirjutamise.
See millest peale loo kuulamist rääkisid - tunded millest ei räägita - tume sügavus - tugevus. Paned kõik elama - rõõmu, kurbuse - see on allikas ja tasakaal kõigele sellele, mida sa väljapoole elad. Sa ei pea sõnagi ütlema, see kiirgab välja sinu tahtest sõltumata.
Imetlusega,
Teno
Ood promillile
Sai valsitaktis võetud naps
umpa umpa üks kolm kaks
paar promillipunkti tõuseb taks
aeg kasta mullivanni maks
Head uut aastat käibemaks!
Õige pea nagu naks
aeg saada mikroprodujaks
Kas oled valmis pohmakaks?
Kui ärkad, kohe peale väike naps
Luban, läheb paremaks.
Tõuse lendu ja näe
taamal põldu üle mäe
veidral kombel ime väel
tuul andnud tiibadele käe
Aeg ei seisma jää
täida rõõmuga see päev
Sa ise endaks jää
kui soovid head, kõik täide läeb
SÕBER VAPPER MUL ON PLAAN
KUTSUN SIND KOOS ENDAGA
MÕTTE LENDU LASTA SAAD
KOOS NÜÜD LÄHME RÄNDAMA
AEG ON ÜKS ANTUD MEIL
KÄIMATA VEEL MITMEID TEID
SULLE KÄE MA ULATAN
HAARA PUDEL JA BOKAAL
Kes see klaveri haamrid ära murdis
ja kuidas selle mõtte peale üldse tuldi
kas keegi arvas, et on äge ja teen pulli
tundub, et mõnel on väga palju sulli
Kas tegelasel hakkas igav enne tundi
Või keegi klaverit mängima teda sundis
ei suuda välja mõelda mida tema tundis
kas see mida tegi parema tunde andis
Kui ajudega käte tegevust ei jälgi
sa pole äge, meie sinuga ei mängi
Rumalus ei iseloomusta meie gängi
ei vaja tobusid me oma koolibändi
Kuis nõnda ebaõiglane
võib vahel näida see planeet
Üksikuna tunnen end ma
Lohutust otsin taas
Ma kõnnin nina vastu maad
ei ise enda vastu saa
päeva viimne valguskiir
ajast aega õhtuni
valgustab kuid pime öö
tuleb taas, see närve sööb
Taevast tähed alla löön
ma ei maga ega söö
linnuteeni jäänd on viiv
Miks üksi seisma pean siin
Bb. Dm
On jäetud üksinda mind siia
Bb Gm
päev päeva järel mööda läeb
Dm F
Need käed ei tule enam iial
Db/F. Cm/Eb. Dm7 DbMaj
aeg möödub, enam sind ei näe
ei enam haalestu ja hiilga
ka pole neid, kes tantsu lööks
miks nii palju jõite viina
nüüd vaikus heliseb, head ööd
Mööda sai minu aeg
head ööd, head ööd
koorub värv taeva lael
kaob õhk ja naer
Mind kutsud enda juurde
ruum kaob kuid kõik need tunded
ja sügislehed puudelt
Vaid saavad hoogu juurde
päev päeva järel suurem
võib tundeis näida koorem
kuid hoidmata su poole
jään sadestuma soolvees
jääb veri hinges tooreks
ei raiuda saa pooleks
vaimu vägevuse hoolde
jään kui laotan ennast tuulde
Kui laotan ennast tuulde
Kui laotan ennast tuulde
Ei jää püsima meel hetkes
mõte liigub uude retke
avastada püüan tekke
põhjuse miks pea ees vette
hüppan enda ette
vaatamat taaskord meelepette
lummusest võin loota lätte
leida Tätte
Raske saada ennast kätte
justkui liiguks üles mäkke
tunde tugevuse lekke
leian siis kui saan su kätte
Olen ületanud tõkke
selge saanud uue võtte
osa endast jätnud jõkke
meeleheitest leidnud mõtte
Aeg süüdata kõik lõkked
võtta ette õiged retked
küll hing siis kehas nõtkeb
taipad olemiseks võtta hetke
On kena sügise aeg käes
vaatan aknast välja näen
punakollarohelisi
igasugu värvilisi
lehti täis on maa ja taevas
päike särab taas.
Koos sõpradega korjan ma
hunnikusse lehed maast
tore on koos hullata ja
üldse mind ei üllata
kui tore meil on üheskoos
neid lehti korjata.
EI õues iial tüdine ma
rõõmu tunnen sügisest
Nii palju värvilisi lehti
mälestus ei iial pehki
miks puudel nõnda palju lehti
varsti teada saan.
JÕULUD KÄES ON, JÕULUD KÄES ON AASTA KAUNEIM AEG
AVAN SÜDAME NING HINGEST KAOVAD TUSK JA VAEN
MÄRKAN LUND JA TAEVA VÕLVI, RAHU HINGES LAEN
SÄRISEMAS TAUSTAL OOTUS, LASTE KILKED NAER
KAOTON ILMARUUMIST VIHA, JÄÄNA SULAB RAEV.
RÕÕMU SÕÕMU ALLIKAST MU KRUUSI TÄIDAB KAEV
JÕULUINGE VINGEL HINGERINDEL ON KUI LAEV
SOOJA SINDEL - KINGIB LINDE - HOIAB SIND JA KAEB
TUUTLE PINGERINGEL KANDA HINGE ON TA VAEV
EI MUL LAKKA LOOTUS, VAKKA OOTUS AKNAL JÄÄ
TAAMAL KAUGELT MAALT, TA TULEB, ÜLE MERE NÄEB
PANNIL SÄRISEV SÄRISEVAD VORSTID, PIDUPÄEV ON KÄES
SALMID PEAS LOEN ETTE, EI NEED HETKED MEELEST LÄE
JÕULUD KÄES ON, JÕULUD KÄES ON AASTA KAUNIM AEG
SÜDA KINGIB TUKSE AVAB UKSE ILMA LAEL
PÜHA RINGI KUTSUB INGLID, ÜHENDAMA VÄE
“JÕULUINGLI” SINGLI KINGIN SULLE INGLI KÄE
Lind
Näe on imeline päev
Justkui maagilisel väel
ma tunnen nagu lind
Lendamas
Ôhulainte hoovustes
Laotan tiivad taevasse
Tunne vabaks saab, sest hing
On rändamas
Ise enda loodud teel
Kui tahan, lainteks muutub meel
Nüüd hingest tõuseb lendu lind
Hetk kaotab maajm, kaob ka pind
Saan luua erilise väe
Kui linnul ulatan ma käe
Ja tema puudutusest rind
Saab osa hetkest elu hing
Tema sulatab nüüd jää
Hing lendab maa peal üle mäe
Muutub maagiliseks päev
Jääst tekib lohku väike järv
Näen kuidas rännult saabub lind
Saab Järvest elu peegelpind
Nüüd tema maandub minu käel
Saab osa päris elust hing
Taas pilgu saadan taevasse
See hetk võiks kauem kesta veel
Kuid inimhinge palged vees
Jäätund järve kaldale
On ikka loodud loomusse
Täis elu peegeldustesse
Mõnd ikka tee peal koorub veel
Kuid meenud lind, kes näitab teed
Meenub imeline päev
Justkui maagilisel väel
Nüüd minu hingest saab see lind
Õhulainte hoovustes
Viisk põis õlekõrs kui maalitud
Tunded raamatusse raamitud
Ei saa otsa häda otsa vaev
Vee peal püsima peab tunde laev
Mõni mõte tundub imelik
laev ju olgu ikka laberik
Vaatke kuidas mina veeren vees
peagi poisest saama peab kord mees
Maa peal vōib olla paradiis, mu jaoks
Iga mõte kaasa viib ja ei kao
Laintest tundemere piir, jääb vaid hetk
mõttest sõna jõul saab olevik
ikka enda moodi imelik
viisk põis õlekõrs kui tulevik
Vee peal püsima peab minevik
INTRO
A
Kas sa tead, kuidas tunnen end ma?
Kui endast sean isemoodi rea
Sinu naeratusest joobun, sa tead!
Palun unusta mu vead, need kirjaread…
miks seda rusu kaasa vead, kas ise tead?
PRE
aastad läevad, päevad näevad und
kui ilmsi
B
sa minu jaoks võid olla hea
Kui sa tead… kaovad read
need kirjavead
A
Ikka mäletan neid helgeid päevi, kuid
koos südamega tunda sai.
Mis osaks sai elu laine kaist, mis sellest et mu hing on laisk
Tarkuse väega
Tarkuse väega loome koos,
kõik hetked - elu, ilu, lood…
meil tuleb tarkut tuupida.
Teel tuleviku poole
Metsa seenele või kuule.
Tean, et unistused saavad tõeks!
Kõik teed on mul valla
Leian üles oma raja ja seda mööda läen
Valud ja vihmad las voolata
vahel ei suuda me seda hoomata.
Mässata võivad tormituuled
taevatähed tõrkuda
saatusel on sada saladust
Mida rohkem teadmiseid, seda suurem on vabadus.
Sõnavabadus, vastutus, mida me välja ütleme.
vastutustunne elu ja ümbritseva suhtes.
Kool loob uusi võimalusi
Võimalusi eluks,
Ise enda tundmine
Ühised huvid, saada aru mida sa oskad ja mida ei oska.
Selleks, et saada halbu hindeid?
Õpime oma vigadest,
Õpime ise enda peegelduse kuju.
Kes ma olen ja kust me tuleme.
Viga on kogemus
Arvamus ei ole tegelikkus.
Mõte on tegelik,
Sõna on mõtte kõla
Mul on kodus loomaaed
mul on kodus loomaaed
igasugu sulelisi värvilisi karvased ja
tihaseid ja koeri kasse
erilisi imelisi loomi ja inimesi
elame kõik koos siin äge kuid on veidi kitsas
isal palun ehitada loomadele suure maja
ema köögis teeb meile süüa
panni peal teeb paja rooga koeradele grillib vorsti
Kassidele keedab piima lastele teeb pannil kooki
Ema on meil väga hea ja hoolitseb siin söögi eest kuid
Ise õpin koolis solfi kunagi ei tee ma poppi
nüüd ma olen selles hea ja loomadega mängin rocki
igasugu sülti poppi jazzi funki ja baro kki
kütame koos tuju heaks ja bändi proovist ei tee poppi
isa teeb meil trummid valmis ema õmbleb riided selga
õde lihtsalt laulab kaasa, ise olen bändi juht ja
manager ja laulu looja mänge sebin, koju toon ka
uusi liike loomaaeda, bändist nüüd meil saab orkester
Isa keevitab trombooni ema juhib nüüd meil koori
Koer meil valvab koori proovi kassid ka nüüd läksid kooli
pasunaid ja lauluvärki tihane taob trummil setti
enam aega pole neil teri noppida ja pekki
läheb kõik kui rütm on rikkis ema korda loob, teeb trikki
kätega lööb tempos rütmi nüüd kõik koos me teeme tükki
paremat ja uut ja vana muusika on meie vara
valges harjutan kui tahan saada paremaks kui kana
üldse bändis ei löö kaasa, kukk meil kireb koori saatjaks
klaverit ja muudki värki. kana karjast saab me publik
istub vaiksel nagu õrrel nüüd ma haaral õlel kõrrest
taas meil aeg on minna laivi, teha tümmi õiget reivi
rütmis kiigutada sussi, koos nüüd aeg on teha mussi
lihtsalt seda teadma pead et muusika teeb tuju kõigil heaks
Kuis mul rõõmust palg nüüd punetab
sest sinu naeratus on prii
oled mul ühtmoodi lähedal
kuid iga hetk meis on siin
tule kaasa, koos oleme
tunne hetke, see on viiv
kaunis üthmoodi oleme
tuju on me elamise viis
Aint mõni kord kui peatub hetk
saan ajast lahti, mõtte priiks
oled mul ühtmoodi vägevaks
ja oled minu tunnete viit.
Oled küll mul kaunis saa
ja kõike veel, mis öelda võin
Raske ühtmoodi igavalt
on öelda imelist tunnet sest lõin
Sulle laulu
ja olen tõsine
Sinu ees, sees ja lähedal -
sinu tunnetelaos.
Sinu embuses rõtkub rind
see taob kõik mõtted mul peast
Tunnen hinges nüüd vabalt Sind
See tunne tundub eemalt nii hea.
lase mõtted kõik vabaks nüüd
ja tunne olemisse viib
Ole vaba virge lind kes teel…
Lendle tundeis tajumise mõttelendu.
Ole olemise osa
lihtsalt ole tulemisest prii
tuleb aja tajumise ürgne oja
nüüd hetk aeg meil on olla siin.
Lihtsalt mõtle ja saasest aru
ole siin, sest koos ma tean!
Oled armastuse avastand,
See on ja tuleb, ehk jääbki nii!
Kui sina vajad…. alati!
Kallis sõber, kui sa oled jõunud siia. Aegade taha, mis mind väga palju muutsid. Praegu on aasta 2025, 15. veebrur, kell 14.00.
----
Siis tead väga palju sellest, mis mu peas on toimunud viimase kolme aasta jooksul. Olen pidanud loobuma ja laskma Elul ennast muuta, muutuma. See on olnud pime periood minu elus, kuid samas imeline aeg. Mul olid sihid ja unistused ja neid see aeg minus ei murdnud.
---
Ma jagan neid mõtteid selleks, et paremini mõistaksid, miks. Need kirjaread on loodud 2021-2023, see valim, väike osa minu tekstidest. Kõigest avalikult kirjutada on vara. Ma pidasin päevikut, seal on kirjas mis mu elus tegelikult toimus, mõtetes ja sellest, kuidas ma minu ümber toimuvat tajusin toona.
---
Ma valisin iseenda ja oma lapse. Valisin muusika ja elada, koos muusikaga. Õigemini selgus, et valikut tegelikult polnudki.
---
Täna ma unistan kodust, perest ja lastest. Mitmuses.
Armastusega,
Teno
